Kolisin kõik asjad kokku ühele aadressile ja kirjutan edasi kolumne ja muid nipet-näpet asju SIIN!

Surnud koera teooria

Ma ei mäleta, kustkohast selline võrdlus tuli. Ei tea isegi seda, kas ma panin ise selle pildi kokku või kuulsin kuskilt või lugesin. Igatahes on see väärt väljend ja käib päris paljude suhete kohta ning mis on mind jälitanud juba kogu mu elu. Karma, is that you?

Mul pole elus suhetega kunagi eriti jopanud, kas ma olen ise liiga loll olnud või olen võimaluse maha maganud. Ma ei tea. See masin, millega kõik keldrites endale perfektset boyfriendi voolivad pole minuni jõudnud või siis on minu aadressil mingi Tsernobõli märge. Igatahes üks suhe in particular oli lõpuks juba igatepidi niii vale, et tuligi mängu surnud koera teooria. Mis see on, te küsite? Las ma kohe räägin.


Suhe kahe inimese vahel peaks olema selline, et ei suudeta ilma üksteiseta elada. Kui midagi juhtub, olgu see siis halb või hea, haaratakse telefon ja just see secret someone on see, kellele helistatakse. Kui suhe on lõpukorral ja käinud läbi igasugused faasid- kakeldakse verbaalselt mõttetute asjade peale ja ollakse rohkem väljas sõpradega, kui oma "armastatud" kaasa juures, siis on selgemast selgem, et see koer on surnud.. Aga nagu iga teleturu reklaam, ütleb järsku üks suhte osapool, et "hold on, see pole veel kõik" ja hakkab lootusetult seda surnud koera elustama. Asi on ametlikult läbi, aga üks osapool hoiab ikka seda vaest koera kapis kinni, lootusega, et kord ärkab ta ellu. Ehk ei liigu oma eluga edasi, lootes, et teine pool tuleb saba jalgevahel tema juurde tagasi.


Kord iga paari nädala tagant võtab see Päästja Osapool selle surnud koera sealt kapist, kes on samas asendis nagu ta viimane kord sinna pandi ja viib ta jalutama. Koer ei taha liikuda, vaid lohiseb lihtsalt ketiotsas kaasa, kogudes oma karvade sisse igast sodi- mulda kive. Pärissuhtega on sama. Iga paari nädala tagant helistades ja kokku saades liigub ikka kõik üle kivide ja kändude, sest ilmselgelt see sära, mis kunagi selles suhtes oli, enam ei tärka. Jututeemasid ei ole ja asi on pehmelt öeldes awkward - lauas valitseb täielik vaikus. Aga ei, Päästa Osapool arvab ikka, et aga on ju mingi lootus. Ma ei kujuta ette, kaua see saaga kesta võiks. Kõrvalt saadakse aru, et surnuaias on ka rohkem elu, kui selles suhtes, aga optimiste on siia maailma ju ka vaja. Vahepeal piisab lihtsalt sellest, et matetakse see koer pauguga ja sügavale maha, et enam lihtsalt ei saada teda üles kaevata. Nii on ehk kõigile parem.

Kui keegi ennast praegu siin ära tundis, siis I have some bad news...

Kui Grindi piletiloosi küsimus oli, et "kumb on tähtsam, kas sisemine või välimine ilu" koorus minust välja sisemine realist, kes ütles what the hell ja toksis oma paksude näppudega vastuse "ikka välimine". Sest millal on keegi su juurde tulnud, et wow, sul on nii ilus iseloom, kas sa tuleksid minuga välja?

How about never.

Selle teema ümber on tants ja tagaajamine käinud juba iidamast-aadamast ( no kurat küll, kes neid väljendeid välja mõtleb?? ) ja alati leidub neid sinisilmseid jäägituid optimiste, kes ikka ja alati tapavad kõik oma positiivsusega öeldes, et "kõige tähtsam on ikkagi sisemine ilu".

Esiteks, defineerime "sisemine ilu" - mida selle all mõeldakse? Otse peale  vaadates: noo, siseorganid pole eriti ilusad asjad, kui tegemist pole kirurgiga, kes on pääsenud kuhugi haiglasse tööle, maha salates oma iha siseorganite vastu. Teiseks, sisemuse all mõeldakse ikka iseloomu. Ja missugune idioot kirjeldab iseloomu sõnaga "ilus". Iseloom on ikka tore, lõbus, ülbe ja kõik ülejäänud vinged omadussõnad. Kolmandaks, kui te kõik nii eufoorias olete oma sisemise iluga, siis milline see on? See, kes rääkides oksendab lillekesi ja kelle hingeõhk lõhnab nagu Ajaxi põrandapesuvedelik. See kes iga hommik sööb jumestuskreemi, selle asemel, et see näkku panna või äkki see inimene, kes on niisama tore ja lahke ja armas? Kes viimast arvasid, siis saage aru, et see inimene ongi tore ja armas aga see ei ole sünonüüm sõnaga "ilus". Saagem selgeks.

Ma olen olnud see absoluutne positiivsus ise, kes on ennegi öelnud, et vaatab inimesi iseloomu järgi. Aeg on see keep endalt eemaldada ja öelda, et ilusad inimesed ikka kutsuvad enda välimusega sada koma kaks korda rohkem mind endaga rääkima ja kontakti otsima, kui need, kes elavad ainult õhust ja armastusest. Mul on inimesega ebamugav suhelda, kui mulle vahib otsa koguaeg muruniiduki alla jäänud tüüp, kes enda välimust nägi viimane kord siis, kui kuuaega tagasi hambaid pestes teda segisti pealt peegeldas. Siinkohal pean vajalikuks mainida, et tuleks saada selgeks, et minu jaoks on ilus inimene see, kes enda eest hoolitseb. Mitte ma ei looda pärishiltonlikul kombel kõigi näos näha Eva Longoria, Megan Foxxi või Adam Levine'i geene.

Inimese kogu iseloomu-välimuse paketi muudab seitse korda hullemaks asjaolu, et ta ise arvab et ta on Miss World 2000-2013. See käib ka meeste kohta, sest sa väärid oma printsessikrooni samamoodi, kui sa endast ilgelt heal arvamusel oled. See muudab omakorda su iseloomu ka rõvedaks( väldin sõna kole, sest see on antonüüm sõnale ilus ja ma ei kannata seda). See kiidulaul, mida enda kohta lauldakse nagu kukk varavalges on tõsiselt loll ja kui sa ei oska seda uudisvormi panna, et "kas tead või?" siis jäta see üldse ütlemata Küll see kunagi jutu sees välja tuleb. Meeste kohapealt, ärge arvake, et lause "mul on raha" on maagiline kood, mis kõik naised teie magamistuppa telepordib. Kui isegi, siis on tegu arvatavasti raskesti kasvatatava isendiga, kes hommikul hakkab sulle sellest nunnust Labradori kutsikast rääkima, keda ta koos võtta tahaks ja sinna su raha, mida sul nii hirm palju on, läheb.

Kui nüüd teema kokkuvõtta, siis tähtsam on ja jääb välimine ilu. See on see, mis tekitab inimestes küsimuse et who is this magical creature ja paneb aluse üheks ilusaks sõpruseks. Kui välja näha nagu panniga saanud põsepuna siis vaevalt keegi tänapäevases ühiskonnas sinu vastu huvi tunneb, kui ta just pole sunnitud sinuga aasta aega järjest kinnijäänud liftis olema. Ja kuna mul on mõttes film "Saatan kannab Pradat" siis ma ütlen lõpetuseks lihtsalt Meryl Streepi häälega "that's all".

PS! Loeb ka keegi seda või on see järjekordne osa sarjast "Mailiis lõbustab iseennast : Winter Edition" ?

Uue aasta lubadustest

Tõske käed, kes iga aasta, vaadates, kuidas raketid (loe:raha) taevasse lastakse, soovivad midagi ennenägematut ja seda, mis nende elud kardinaalselt muutma peaks. Samal ajal muidugi ennast veenates, et see aasta on tõesti see aasta, kui ma päriselt suudan ka selle ära teha. Teoorias on kõik superluks ja tore, aga praktikas?

Mina kuulun jäägitult nende inimeste sekka, kes iga-aasta lubavad endale maad ja ilmad kokku. Küll seda, et vaatan nüüdsest alates, mida ma suhu pistan aga juba järgmine päev leian oma käe küpsisepakist ning et hakkan lõpuks ometi inimese kombel käituma ja mu ainukene riietusese nädalavahetustel ei ole hommikumantel ja kohaks voodi. Sellest rääkides.. praegu istun pool 5 hommikul (see lõik oli varem valmis kirjutatud, i swear!!!) oma toas teki sees voodis ja seljas hommikumantel. Niiet, tundub, et ka see aasta ei ole erand. Suitsetamisega ma õnneks sõber ei ole, niiet vähemalt see kivi jääb minu kapsaaeda lendamata.

Tõsiasi on aga see, et aasta arv ja selle vahetumine pole kuidagi seotud elu muutvate otsustega, lihtsalt see on hea võimalus, miks inimesed veel detsembri viimastel päevadel Hesburgeri järjekorras seisavad või tossavad nagu korstnad. Alustada võib ka ju hetkest, kohe. Et nii, mulle aitab ja sellest hetkest mäletan kõiki oma sugulaste sünnipäevi peast/ ei sõida trammis jänest/ ei naera selle üle kui keegi jääl näoli lendab. Aga meil on vaja endale ju vabandusi tuua, iseendale, kes me kontrollime ise oma elu ja tegelt, milleks üldse vabandusi tuua? Kui tahad, tee, kui ei taha, ära tee.  Ikkagi leidub neid jäägituid optimiste, kes usuvad et uuest aastat kaovad maagiliselt kõik isud ning muutud laksust paremaks inimeseks. Ei. Kujutage ette, kui uuel aastal oleks selline mõjuvõim? Oletame, et 31. detsembril pannakse vangi mees, kes sooritas mingi kuriteo, mis ühiskonnas aktsepteerimist ei leia. Vaadates ajutisest kambrist rakette, mõtleb mees omaette:"see aasta hakkan paremaks inimeseks, ei löö ühelgi inimesed pead maha ja maksan iga soki eest, mis ma ennem olen poest niisama kaasa võtnud, ma luban." Järgmine päev toimub kohtuistung. Karistuseks saab ta 5 aastat reaalset vangakaristust. "On kahtlusalusel midagi selle kohta öelda ?" küsib kohtunik. "Uus aasta, uus mina" vastab mees.Kohtusaalis jääb vaikseks, kõik vaatavad kinnipeetava poole, tekib väike paus, publik hakkab järjest plaksutama, aplaus läheb järjest võimsamaks, tõustakse püsti, pööratakse pead kinnipeetava poole, naised viskavad ennast meestele kaela. Rahva seast kostuvad hüüded:" ta tõesti lubas seda... vapustav!!... milline toredus ... ta on hea mees". Kohtunik pühib silmanurgast pisara, kogub ennast hetke ja lausub siis:" sa oled vaba" Pealtvaatavad noogutavad, kõik nõustuvad.

Mõeldes selle peale mitu lubadust ma olen sujuvalt ülelasknud, siis oleks ma sellise naljaga perfektne inimene valmis. Poliitikud, äkki uus valimislubadus?

Ma ausõna tegelt ka ei vihka väikeseid lapsi

Täna kui mingi väike vastik tundmatu titt mind järgi tegi keset tänavat, siis ma ütlesin selle vanainimeste lause, et "noorus (tited) on hukas"

Kui mina olin pisike plikatirts, no nii 5-6 klass, vaatasin ma alati alt üles enda kooli vanematele õpilastele. Nad tundusid nii suured ja ägedad ja vaevalt jaksasin ära oodata selle aja, kui mina nii vana olen. Suurte naljad tundusid alati mitu korda naljakamad ning ükskõik mida nad tegid, tundusid nad nii lahedate eludega ja mul oli isegi kerge aukartus nende ees. Kuid nendega rääkima minna? Pigem oleks hapet joonud.

Kuna ma olen vihane, siis kasutan edaspidi terminit Titt. Kes on Titt? Titt on see õline 5-6 klassi poiss, kellel on sibula Laysidest rasvased näpud, kes on külmapärast näost punane, igatepidi tatine ja kes kogu oma kombinesooni ja saja erineva mütsi-salli-kindaga näeb välja selline, keda ema kallas liimiga üle ja siis rullis Titte välisriiete sees, mis parasjagu külge jäi, seda enam ära ei võetud. Titt ise on oma olukorraga igatepidi rahul ning annab sellest ka lahkelt teistele teada.



Kuna Titt on kõva tegija, siis on tal lahke luba kõike järgi teha mis liigub. Inimeste naermist, hääletooni ja teksti. Kui teda noomida selliste lahkete fraasidega nagu "ole vait" või "kes sul ikka veel hingata lubab" annab see Titele jõudu veel rohkem lärmamiseks, sest ta sõbrad naeravad ja arvatavasti teeb see kogu tsirkus teda nii ägedaks, et ta saab järgmine päev koolis täiega feimi ja sulli ja ta rikas sõber lubab tal oma uue iPad7 mängida.

Üleüldse on need pisikesed päkapikud väga julgeks läinud. Nad jooksevad sulle koolikoridorides otsa, niiet silm ka ei pilgu ja väikesed tüdrukud räägivad täiesti tuimalt gümnaasiumi kuttidega Facebookis (vestlus on küll tere-misteed-okei, aga mõte on see, mis loeb). Nad ropendavad hullemini kui minu vanused ning teavad selliseid sõimusõnu, et ma peaksin iseennast vist juba vanade alla lugema.

Niiet kõik, kes me oleme oma pisikestele junsudele vanemad õed-vennad. Ma palun teid, pange oma käsi mängu ja öelge neile paar karmimat sõna, et neist ajudega kodanikud kasvatada.

PS!!! Sotsiaalmeediasõltuvuses, nagu ma olen, tegin teise blogi ka. See kuulub rohkem kategooriasse "käisin-seal-tegin-seda" vaata siit!

Ära viska tänaseid toimetusi homse varna, vaid ülehomse. Saad kaks vaba päeva.

Ma hädaldan ja virisen ja olen koguaeg väsinud. Talv on masendav aeg meile kõigile. Nali seisneb selles, et ma ei tee reaalselt ka mitte midagi. Järgneb maailma kõige laisem blogipostitus.

Suvi ja talv tähendab kahte erinevat mind. Suvel olen ma vaevalt kodus, suurte unevõlgadega ja mu sõbrad näevad mind tihemini kui mu vanemad. Ja sellejuures on mul täiesti savi kas ma lähima nädala jooksul üldse koju jõuan, veelvähem inimlikul kombel magamisest. Sööki haarab parasjagu sealt kuhu käsi suundub ning kogu aja planeerimine käib ürituste ning trippide ümber. Kellaaegu ja päevi ei ole, veelvähem huvitab mind kas on nädalavahetus või kolmapäeval 10 hommikul. Plaanid on olemas? Let's go.

Nii kui kool algab on olukord pehmelt öeldes masendav. Ma tulen koju, ma lendan pikali voodisse ja ma tõusen sealt siis kui peab kooli minema. Siis ka hädaldades. Ma vaevalt teen oma koduseid töid, sest et ma olen harjunud, et neid ei ole (team KSG)  ja kui on kasvõi üks närune harjutus töövihikust või asi mis on täiesti elementaarne, teen ma sureva vaala hääli ja arvatavast teen selle siis ära see tund, kui seda vaja on, kui üldse.



Ma olen koguaeg nii väsinud. Ma magan enamus ajast kui ma hingan ning tunnis tihti taban ennast võpatusega üles ärkamast nii, et kogu laud väriseb ning vaatan kuidas pinginaaber ennast kooma naerab. Kui mu vanemad kuue ajal koju saabuvad, ma juba jälle magan oma ööund ning ärkan ema röökimise peale järmine päev, et edu mulle marsaga kooli minemisel, sest see on tõesti ainuke jõud siin maailmas mis mind voodist üles ajab. Sest ärahellitatud printsess nagu ma olen, vihkan ma hommikuti ühistrantspordiga sõitmist. #nunnugetterjaaniface

Nädalavahetus tähendab minu jaoks seda, et saab erakordselt pikalt voodis vedeleda, ilma kohustusteta ning kui ma kuhugi minema pean, mõtlen ma läbi asja plussid-miinused. Arvatavasti siis kui keegi tuleks mu juurde et näe, sain su lemmikartistile tasuta piletid ja auto ootab ukse ees, oleks ma et "neeeehhh, youtubest näeb ka" ma lihtsalt ei viiitsi püsti tõusta.

Küsimus tekib, et millest ma väsinud olen, kui ma ei teegi ju mitte midagi. Mul tekivad süümepiinad nende inimeste ees, kes alustavad oma päeva tervisevõimlemisega ja siis lähevad kooli, kus nad reaalselt mõtlevad ka kaasa, peale seda lähevad nad kolme trenni, millest üks ujumine, teine ratsutamine ja kolmas maraton ümber hiina müüri ja peale seda jõuavad veel vanaema sünnalt läbi hüpata, kust vabandades lahkutakse sest homme kolm kontrolltööd füüsikas, keemias ja matemaatikas. Õhtu lõpeb jõhkra õppimisläbuga ning kui 2 ajal öösel voodisse vajutakse, öeldakse et ma olen väsinud. And then there's me...

Teie meelerahuks ütlen, et koolist väljakukkumas ma ei ole ja ülikooli kohapealt on väljavaated olemas. Ma isegi käisin reedel liitrite kaupa verd andmas, et teada saada kas mu vitamiinide ja rauatasemetega ja asjadega on kõik okei või siis tsiteerides oma kallist parimat sõbrannat: tuleb välja, et sul on tegelikult karugeenid ja sa oled karu  ja sa peaksid iga aasta pool aastat talveunes olema... mis ma arvan, et ongi kogu asja lahendus.

Kassitoit ja maaleht

Mu vanaema, kes on juba paar aastat mugavalt jalg üle põlve tugitoolisporti harrastades pensionärielu nautinud, küsis mu käest puhthuvist ükspäev, et mis teema on meievanustel vanade inimestega. Ennast ta eriti nende alla ei liigita, sest sellejaoks on ta liiga positiivse ellusuhtumisega ja tal olen mina - maailma kõige ägedam lapselaps, kes teda kõige lõbusa ja toredaga kursis hoiab. (kui te näete skate'des vanadaami ringi kruiisimas, siis that's my grämps ) Ma tean, et viisakas pole küsimusega küsimusele vastata, aga rebel hing nagu ma sisemiselt olen küsisin, et ega ta ometi kuhugi järgmise 10 tunni jooksul minema ei pea, sest rääkida oli oi-kui-palju.

Kujutage ette, tulete koolist peale 8 tundi. Kott on täis õpikuid mida te ehk kordagi avanud ei ole ja mis kaaluvad umbes tuhat ja pool kilo. Kõik mida te hetkel tahaksite, oleks bussis klapid pähe panna ja natukene tukastada enne, kui see loll naishääl, mis teie peatust teatab, teid üles äratab. Bussis on isegi vabu kohti, niiet ei pea keskturu lõhnavannis käiva kodaniku kõrval istuma, vaid saate üksindust nautida. Sel hetkel, kui silmad kinni panete, koputab keegi õlapeale. " KAS TE VANADAAMILE ISTET EI PAKUGI VÄ, TÄNAPÄEVA NOOORED....." ja see triangel mis nüüd käima läheb, on teada-tuntud juba sellest ajast kui sa üksi kuskil käima hakkasid. Tädikesel tundub et bensiini jätkub sest saag käib päris tükk aega ja läheb aina vingemaks. ei loe talle põhjused et "bussis on kohti" ja "valige mõni muu iste sest kujutate ette, bussis ON kohti" vaid ta tahab just seda kohta ja mitte ühtegi muud. Tol hetkel tõuseks minu vihalevel sama kõrgele kui Vaido Neigausi ego metroseksualismist rääkides ja ma ei hoiaks ennast arvatavasti tagasi, sest no kas ma pean kolmas kord ütlema (kordamine on markuse ema, haha) et bussis on ikkkkkka veeel kohti. vabandust ma ei saa seda lõiku lõpetada, sest ma ajasin ennast mega vihaseks, puht sellest mõttest.

Jooksete poodi, sest noh teate seda tunnet et "tahaks midagi head, aga ma ei tea mida" olgugi et te ei tea, mida te tahate, siiski teate te seda, et kui te ei saa seda mida te tahate, siis te saate vihaseks. Olete juba järjekorras, näpud sügelevad avama seda šokolaadi, mis te kõigi miljoni teise analoogse šokolaadi seast välja valisite. Ehk üks-kaks inimest on veel teie ees ja siis BOOM rallib mingi tädi teie ette oma käruga, mis täis kassitoitu ja maalehti ise samal ajal podisedes mingit lolli vabandust a'la " ma pean minema Laulge Kaasat vaatama, sest Tiiu lubas mulle telekast lehvitada". ja kogu see krempel jätab sind nii abituks kuna sa oled avalikuses ja Eesti pole veel kahjuks sellist reeglit, et poejärjekorras võib kibestunud pensionärile halvasti öelda. Nii sa kannatad selle jama ära ja lähed koju woodoo nukku meisterdama.

Ühel tavalisel tööpäeval teenindad ikka kliente, igas vanuses ja ehkki tahad sa koju uut "Gossip Girli" osa vaatama minna ja üldse mitte seal kolm korda kaks meetrit kuubikus tallata, suudad sa ikka oma viimaseid energiavarusid tarbides viisakaks jääda (st. et üksi inimene oma elu ei kaota). Väike järjekord tekib, aga pole midagi, saab hakkama. Järgmiseks kliendiks on soliidne vanur, kes ei vaevu eriti infot ise otsima vaid puurib ja uurib su enda käest. No see selleks. Nii kui tuleb hind jutuks, kisatakse sulle näkku sellisel väriseval toonil kohe-kohe nutma puhkemise äärepeal olles slash mental breakdown et "NIII KALLIS MIKS ODAVAM POLE" no kas ma näen välja nagu firmajuht? nagu lapsgeenius kes õppis kahekuuselt hiina keelt rääkima ja asutas oma aastase sünnipäeva puhul oma firma?? ja juhtides firmat olen ma ikkagi nii kokkuhoidlik et teenindajaid ei palka vaid rügan ise tööd teha?? kas sa tahad äkki uuesti mõelda???? küsimusterahe moraal on see, et kuna ma olen lihtne klienditeenindaja, kes ülesandeks pole ise toodetele hinda määrata, vaid teha seda mida boss käsib, siis ma ei saa teha mingit seeniorite get everything free kaarti, sorry, not sorry.

Peale seda emotsioonidest pakatavat monoloogi ütles vanaema, et ta ei teadnudki et asi nii hull on ja ta saab meist täiesti aru. Kui ma kunagi vana olen, siis ma hakkan nende vanurite lapselapselapselapselapselapselapsi traumeerimas käima nii, et ma lähen seisan bussis nende istme ette ja hakkan juba sõnagi lausumata hüsteeriliselt karjudes nutma niiet, kogu buss tühjaks jookseb ja ma saan iga minut erineval istmel istuda, niiet nägu õnnest oma värvi vahetab.