Selle nädala ajaga, mis ma olen järjekordselt pidanud ühe pealinna haridusasutuse seinte vahel veetma, on mulle selgeks saanud üks eriline inimliik, kes enamasti on naissoost ja ajavad kõiki ülejäänuid elusolendeid närvi. Liigi nimi on Pugejad Piffid ning neid tunneb ära tänu mõnele lihtsale tundemärgile, mida ma olen tähele pannud objektiivse vaatluse tulemusel.
Pugejad Piffid on koolis ehk need tagasihoidlikud hariduseomandajad, kes virisevad peale igat tööd, et :'' Omaigaad, mul läks see töö nii halvasti, et kohe suren ära'' ja siis nutavad natukene oma lohutajast sõbrannnakese najal, kes on sunnitud mainima, samal ajal pead silitades, et kui ilusad ja kenad nad siiski on. Lõpuks tuleb välja, et Pugeja Piff saab kokkuvõttes kogu kooli ajaloo parima töö ja auhinnaks saame meie nautida ta lauseid iga viie minuti tagant teemal ''mis sa said? aa kahju, ma sain viie'' mitte et keegi. oleks. küsinud.
Pugejad Piffid on head läbirääkijad. Vahel juhtub, et Pugejal Piffil läheb halvemini kui tavaliselt, aga see ei tähenda midagi. Kui su perioodihinnetest peale kolmede midagi muud ette näidata ei ole, siis võivad ainult optimistlikud megablondid öelda, et sa suudad kindlalt nelja saada. Vahe Homo Sapiensil ja Pugeja Piffil on see, et kui Homo Sapiens lepib oma kolmega, siis Pugejal Piffil õnnestub 3,0 puhtaks neljaks veeretada.
Pugeja Piffi privileegid on need, et ta võib tunnis rääkida nii palju kui süda lustib, ilma, et pedagoog vihaseks saaks, või veel vähem - närvi läheks. Samuti ei pea Piff konspekteerima tunnis üldse, kuna kuidagi moodi tullakse ju jamast hästi välja.
Tõsiasi on see, et välja ei sure nad kunagi aga meil on võimalus nad alati vaigistada.
