i want to high five you. in the face. with a chair

Mis mu vihanärvidele on viimasel ajal tööd andnud on minu oma kodulinn, Tallinn. Meie oma kallis pealinn, kuid võrreldes muu maailmaga, annab ta välja täielikult küla formaadi. Meil on oma külapoes omad joodikud (näide: Viru Keskus ja Sven), omad 'staarikesed, keda on näha ühe tänava peal umbes kolm ja pool ja kelle kuidagi moodi tekitatud viie minuti kuulsus on veninud kolmetunniseks ( näide: Selgeltnägija-Ints, Intsu-Inga ning Unistuste Printsessi-Playboy-Roberto-Tõehetke-Lilit) Minnes suvalisse lokaali, saad sa näha vähemalt kahte isikut, kelle kohta sul on vähemalt mõned mahlakad kuulujutud rääkida, mida sa kuulsid ka oma õe poja kasuvenna tuttava koera sündimata pojalt, kes juhtumisi teab ka neid samu inimesi.


Ma igatsen minna välismaale, kuna seal ei ole sellist asja, et kui leidub mõni, kes võiks su südame potensiaalselt kiiremini põksuma panna, on ta enam kui tõenäoliselt hullutanud poolt su sõpruskonda ning seda, et ta on hea väljanägemisega teab kõige paremini tema ise, mistõttu kaob ära see vana hea soorollide osa, kus poiss pingutab kõigest väest ja teeb selle esimese sammu, et tüdrukule muljet avaldada ning teda endale saada. Ei jookse, jookse ja löö vahepeal mõnel muul tsikil küünarnukiga silm siniseks, kellega poiss mängib ilmselt sama mängu.

Lisaks, ma tean et mul ei teki seda võimalust, et ma võin korra käia väljas, prügi välja viimas seljas mingid riided, mida Lady Gaga tahaks sult miljoni dollariga ära osta või millega kodus on hõõrutud 3 päeva jutti ja millel on näha kogu su nädala menüü, sest KUSKIL prügikasti taga või oma koduaknast võib keegi ikka näha sind ja kohe läheb jutt lahti et oomaiigaad, tead vä??


ma juba suutsin maha rahuneda, kuni selle ajani, kui sain teada et ajakirjanik, kellega ma suhtlesin oma uurimistöö teemal, on mu klassiõe ema.

võimatu talv jopeta ning katkiste saabastega

Kuna temperatuurinäitajad tüürivad vaikselt enda värvidega punase poole ja võimust hakkab võtma see külm, läbilõikav tuul ning hommikuti pimestab su just avatud silmi päikese asemel loll tänavalamp, siis tuleb ajusagarate vahele paratamatult mõte, et kus kurat on minu talvejope?

Minu talvejopede- ja tuleb tõdeda, et ka saabaste saaga on alates sellest ajast, kui ma hakkasin endale teadvustama, milles ma ampelmann välja ei näe, paratamatult viltu läinud. Joped on poes minu eest ära peidetud ja saapad (sh. ka kingad) peavad vastu pool hooaega ja uskuge mind, proovitud on isegi metallist ninadega kingadega, tulemus ei erine - mingi hämmastav jõud kisub talla küljest.

Aeg on jõudnud taas sinnamaale, kus ootab mind ees eelnevatest aastatest raskem katsumus: leida korraga endale nii saapad, kui ka talvejope. Täna tegin tuuri Tallinna enamustes poodides ja tulemus on null. Teades Eesti talvesi, mis on sama külmad kui minu keemia õpetaja süda, siis oleks vaja hästi paksu ja soooooojjaaa jopet. Kui ma talveunne ei plaani jääda ( mille vastu mul sugugi midagi ei oleks) siis palun mööngem seda tõsist tõika ning kiiremas korras leia need endale palun.

Selleks et endale ette kujuta, mida ma sooviks, lõin lahti Tumblr'i portaali ja trükkisin sinna sisse key wordi 'winterwear' (estonglish ftw) ja tulemus masendas mind... pildid olid kõik õues tehtud, kootud kampsunites ja pildi pealkiri oli ' winter is coming, it's getting really cold' SURE IT DOES kui sa elad Eestis, kus nii saab suvel käia. okei. liialdan. natukene. ANYYJEWWW

Ma mingisuguse valiku leidsin, mida ma isegi kannaks, kui kogu mu keha sekundiga kuubikuks ei muutuks
have fun:

keegi võiks mingi kontseptsiooniga saapad ka välja mõelda, just sayin'