i want to high five you. in the face. with a chair

Mis mu vihanärvidele on viimasel ajal tööd andnud on minu oma kodulinn, Tallinn. Meie oma kallis pealinn, kuid võrreldes muu maailmaga, annab ta välja täielikult küla formaadi. Meil on oma külapoes omad joodikud (näide: Viru Keskus ja Sven), omad 'staarikesed, keda on näha ühe tänava peal umbes kolm ja pool ja kelle kuidagi moodi tekitatud viie minuti kuulsus on veninud kolmetunniseks ( näide: Selgeltnägija-Ints, Intsu-Inga ning Unistuste Printsessi-Playboy-Roberto-Tõehetke-Lilit) Minnes suvalisse lokaali, saad sa näha vähemalt kahte isikut, kelle kohta sul on vähemalt mõned mahlakad kuulujutud rääkida, mida sa kuulsid ka oma õe poja kasuvenna tuttava koera sündimata pojalt, kes juhtumisi teab ka neid samu inimesi.


Ma igatsen minna välismaale, kuna seal ei ole sellist asja, et kui leidub mõni, kes võiks su südame potensiaalselt kiiremini põksuma panna, on ta enam kui tõenäoliselt hullutanud poolt su sõpruskonda ning seda, et ta on hea väljanägemisega teab kõige paremini tema ise, mistõttu kaob ära see vana hea soorollide osa, kus poiss pingutab kõigest väest ja teeb selle esimese sammu, et tüdrukule muljet avaldada ning teda endale saada. Ei jookse, jookse ja löö vahepeal mõnel muul tsikil küünarnukiga silm siniseks, kellega poiss mängib ilmselt sama mängu.

Lisaks, ma tean et mul ei teki seda võimalust, et ma võin korra käia väljas, prügi välja viimas seljas mingid riided, mida Lady Gaga tahaks sult miljoni dollariga ära osta või millega kodus on hõõrutud 3 päeva jutti ja millel on näha kogu su nädala menüü, sest KUSKIL prügikasti taga või oma koduaknast võib keegi ikka näha sind ja kohe läheb jutt lahti et oomaiigaad, tead vä??


ma juba suutsin maha rahuneda, kuni selle ajani, kui sain teada et ajakirjanik, kellega ma suhtlesin oma uurimistöö teemal, on mu klassiõe ema.