Kujutage ette, tulete koolist peale 8 tundi. Kott on täis õpikuid mida te ehk kordagi avanud ei ole ja mis kaaluvad umbes tuhat ja pool kilo. Kõik mida te hetkel tahaksite, oleks bussis klapid pähe panna ja natukene tukastada enne, kui see loll naishääl, mis teie peatust teatab, teid üles äratab. Bussis on isegi vabu kohti, niiet ei pea keskturu lõhnavannis käiva kodaniku kõrval istuma, vaid saate üksindust nautida. Sel hetkel, kui silmad kinni panete, koputab keegi õlapeale. " KAS TE VANADAAMILE ISTET EI PAKUGI VÄ, TÄNAPÄEVA NOOORED....." ja see triangel mis nüüd käima läheb, on teada-tuntud juba sellest ajast kui sa üksi kuskil käima hakkasid. Tädikesel tundub et bensiini jätkub sest saag käib päris tükk aega ja läheb aina vingemaks. ei loe talle põhjused et "bussis on kohti" ja "valige mõni muu iste sest kujutate ette, bussis ON kohti" vaid ta tahab just seda kohta ja mitte ühtegi muud. Tol hetkel tõuseks minu vihalevel sama kõrgele kui Vaido Neigausi ego metroseksualismist rääkides ja ma ei hoiaks ennast arvatavasti tagasi, sest no kas ma pean kolmas kord ütlema (kordamine on markuse ema, haha) et bussis on ikkkkkka veeel kohti. vabandust ma ei saa seda lõiku lõpetada, sest ma ajasin ennast mega vihaseks, puht sellest mõttest.
Jooksete poodi, sest noh teate seda tunnet et "tahaks midagi head, aga ma ei tea mida" olgugi et te ei tea, mida te tahate, siiski teate te seda, et kui te ei saa seda mida te tahate, siis te saate vihaseks. Olete juba järjekorras, näpud sügelevad avama seda šokolaadi, mis te kõigi miljoni teise analoogse šokolaadi seast välja valisite. Ehk üks-kaks inimest on veel teie ees ja siis BOOM rallib mingi tädi teie ette oma käruga, mis täis kassitoitu ja maalehti ise samal ajal podisedes mingit lolli vabandust a'la " ma pean minema Laulge Kaasat vaatama, sest Tiiu lubas mulle telekast lehvitada". ja kogu see krempel jätab sind nii abituks kuna sa oled avalikuses ja Eesti pole veel kahjuks sellist reeglit, et poejärjekorras võib kibestunud pensionärile halvasti öelda. Nii sa kannatad selle jama ära ja lähed koju woodoo nukku meisterdama.
Ühel tavalisel tööpäeval teenindad ikka kliente, igas vanuses ja ehkki tahad sa koju uut "Gossip Girli" osa vaatama minna ja üldse mitte seal kolm korda kaks meetrit kuubikus tallata, suudad sa ikka oma viimaseid energiavarusid tarbides viisakaks jääda (st. et üksi inimene oma elu ei kaota). Väike järjekord tekib, aga pole midagi, saab hakkama. Järgmiseks kliendiks on soliidne vanur, kes ei vaevu eriti infot ise otsima vaid puurib ja uurib su enda käest. No see selleks. Nii kui tuleb hind jutuks, kisatakse sulle näkku sellisel väriseval toonil kohe-kohe nutma puhkemise äärepeal olles slash mental breakdown et "NIII KALLIS MIKS ODAVAM POLE" no kas ma näen välja nagu firmajuht? nagu lapsgeenius kes õppis kahekuuselt hiina keelt rääkima ja asutas oma aastase sünnipäeva puhul oma firma?? ja juhtides firmat olen ma ikkagi nii kokkuhoidlik et teenindajaid ei palka vaid rügan ise tööd teha?? kas sa tahad äkki uuesti mõelda???? küsimusterahe moraal on see, et kuna ma olen lihtne klienditeenindaja, kes ülesandeks pole ise toodetele hinda määrata, vaid teha seda mida boss käsib, siis ma ei saa teha mingit seeniorite get everything free kaarti, sorry, not sorry.
Peale seda emotsioonidest pakatavat monoloogi ütles vanaema, et ta ei teadnudki et asi nii hull on ja ta saab meist täiesti aru. Kui ma kunagi vana olen, siis ma hakkan nende vanurite lapselapselapselapselapselapselapsi traumeerimas käima nii, et ma lähen seisan bussis nende istme ette ja hakkan juba sõnagi lausumata hüsteeriliselt karjudes nutma niiet, kogu buss tühjaks jookseb ja ma saan iga minut erineval istmel istuda, niiet nägu õnnest oma värvi vahetab.
