mai-liisi blogi

Kui Grindi piletiloosi küsimus oli, et "kumb on tähtsam, kas sisemine või välimine ilu" koorus minust välja sisemine realist, kes ütles what the hell ja toksis oma paksude näppudega vastuse "ikka välimine". Sest millal on keegi su juurde tulnud, et wow, sul on nii ilus iseloom, kas sa tuleksid minuga välja?

How about never.

Selle teema ümber on tants ja tagaajamine käinud juba iidamast-aadamast ( no kurat küll, kes neid väljendeid välja mõtleb?? ) ja alati leidub neid sinisilmseid jäägituid optimiste, kes ikka ja alati tapavad kõik oma positiivsusega öeldes, et "kõige tähtsam on ikkagi sisemine ilu".

Esiteks, defineerime "sisemine ilu" - mida selle all mõeldakse? Otse peale  vaadates: noo, siseorganid pole eriti ilusad asjad, kui tegemist pole kirurgiga, kes on pääsenud kuhugi haiglasse tööle, maha salates oma iha siseorganite vastu. Teiseks, sisemuse all mõeldakse ikka iseloomu. Ja missugune idioot kirjeldab iseloomu sõnaga "ilus". Iseloom on ikka tore, lõbus, ülbe ja kõik ülejäänud vinged omadussõnad. Kolmandaks, kui te kõik nii eufoorias olete oma sisemise iluga, siis milline see on? See, kes rääkides oksendab lillekesi ja kelle hingeõhk lõhnab nagu Ajaxi põrandapesuvedelik. See kes iga hommik sööb jumestuskreemi, selle asemel, et see näkku panna või äkki see inimene, kes on niisama tore ja lahke ja armas? Kes viimast arvasid, siis saage aru, et see inimene ongi tore ja armas aga see ei ole sünonüüm sõnaga "ilus". Saagem selgeks.

Ma olen olnud see absoluutne positiivsus ise, kes on ennegi öelnud, et vaatab inimesi iseloomu järgi. Aeg on see keep endalt eemaldada ja öelda, et ilusad inimesed ikka kutsuvad enda välimusega sada koma kaks korda rohkem mind endaga rääkima ja kontakti otsima, kui need, kes elavad ainult õhust ja armastusest. Mul on inimesega ebamugav suhelda, kui mulle vahib otsa koguaeg muruniiduki alla jäänud tüüp, kes enda välimust nägi viimane kord siis, kui kuuaega tagasi hambaid pestes teda segisti pealt peegeldas. Siinkohal pean vajalikuks mainida, et tuleks saada selgeks, et minu jaoks on ilus inimene see, kes enda eest hoolitseb. Mitte ma ei looda pärishiltonlikul kombel kõigi näos näha Eva Longoria, Megan Foxxi või Adam Levine'i geene.

Inimese kogu iseloomu-välimuse paketi muudab seitse korda hullemaks asjaolu, et ta ise arvab et ta on Miss World 2000-2013. See käib ka meeste kohta, sest sa väärid oma printsessikrooni samamoodi, kui sa endast ilgelt heal arvamusel oled. See muudab omakorda su iseloomu ka rõvedaks( väldin sõna kole, sest see on antonüüm sõnale ilus ja ma ei kannata seda). See kiidulaul, mida enda kohta lauldakse nagu kukk varavalges on tõsiselt loll ja kui sa ei oska seda uudisvormi panna, et "kas tead või?" siis jäta see üldse ütlemata Küll see kunagi jutu sees välja tuleb. Meeste kohapealt, ärge arvake, et lause "mul on raha" on maagiline kood, mis kõik naised teie magamistuppa telepordib. Kui isegi, siis on tegu arvatavasti raskesti kasvatatava isendiga, kes hommikul hakkab sulle sellest nunnust Labradori kutsikast rääkima, keda ta koos võtta tahaks ja sinna su raha, mida sul nii hirm palju on, läheb.

Kui nüüd teema kokkuvõtta, siis tähtsam on ja jääb välimine ilu. See on see, mis tekitab inimestes küsimuse et who is this magical creature ja paneb aluse üheks ilusaks sõpruseks. Kui välja näha nagu panniga saanud põsepuna siis vaevalt keegi tänapäevases ühiskonnas sinu vastu huvi tunneb, kui ta just pole sunnitud sinuga aasta aega järjest kinnijäänud liftis olema. Ja kuna mul on mõttes film "Saatan kannab Pradat" siis ma ütlen lõpetuseks lihtsalt Meryl Streepi häälega "that's all".

PS! Loeb ka keegi seda või on see järjekordne osa sarjast "Mailiis lõbustab iseennast : Winter Edition" ?