Isegi üksinda.
Üldjuhul ma olen viisakas inimene, teretan oma vanemaid tuttavaid ja tänan kui põhjust on. Üks asi, mida ma täna tähele panin, et igasse poodi sisenedes pistab riiuli x vahelt välja tavaliselt keskmist kasvu naisterahva pea, otsib MEEELEHEITLIKULT silmsidet ja siis kisab oma parimal häälel:''TERE!!!!!!'' mille järel manatakse näole oh-jumal-miks-kliendid naeratus. Ma saan aru, et mõni kõrgem võim on käskinud nii teha, aga anna andeks, pärast (peale?) 8 tundi koolis vegeteerimist (ma tavaliselt pole nii badass, aga no täna oli erakordselt unine päev) umbes tunni jooksul 30 tere hõikan, siis lõpuks ma lihtsalt keeldun poodi sisenemast.
Lugedes seda uuesti tundun ma eriti virisev girl, aga no pange ennast minu asemele, olge über sotsiaalsed, kui teid vihastab välja isegi liikuv ja töökorras olev eskalaator. Pakub rõõmu? Much?
Ja teine asi, mis mulle vahepeal hiiglamas koguses rõõmu pakkus.
Teate küll neid turvamehi, kellel on tööpäevas tõenäosus, et nad mingi varga kinni püüavad, allapoole nulli. Nii, kuna neil on liiga igav juba, siis hakkavad nad kliente kahtlustama. Mina, kes ma olen nii armas tupsnunn tüdrukutirts, saalisin mööda poodi ringi, kui järsku oli seljataga mul tõsise olemisega turvamees. Lihtsalt. Seisis. Ja vaatas riideid. Ilmselt tahtis teha dramaatilist liigutust, tõmmata püstol välja, mul käed raudu, reporter, peetervõsa ja seitsmesed uudised. Aga kus sa sellega. Liikusin siis oma tegemistega edasi, ja hops, turvamees jälle seljataga.
Kuna emmel läks millegi pärast kauem, tuli minus välja ilge peitusefanaatik ja nii me siis ilusti kuskil veerand tundi lidusime, mina peitsin ennast riiulite vahele ja turva tuli tönta-tönta riburadapidi järgi. Onu Turvamees pidi kahjuks minus pettuma, sest täna ma ühtegi paari sokke kahjuks ei varastanud. Vabandust Onu Turvamees.
Elu on igav, kui sa seda ise lõbusaks ei tee.
