Tuleb tunnistada, et olen lõpetanud 11. klassi ja leian, et see on minu suurim saavutus alates ajast, kui ma kiireim kulles olin, kes oma emaüsas kanda kinnitas. Käinud pole ma siin ammu, mida on näha eelmisest postitusest, mis tehti märtsi alguses. Oh mind.
Põhjus, mis mind siia ajendas tulema on see, et on õhtu ja paratamatult aeg, kus sa hakkad elu mõtte üle juurdlema. Kes ma olen, miks ja milleks. Mis on minu elu prioriteedid ja kas ma need kunagi ka edukalt täidan.
Öeldakse, et kes ei riski, see shampust ei joo. Aga eestlaslikul kombel ei riskitagi, sest kardetakse läbi kukkumist ja sellega kaasnevat kaaskodanike õelalt võidurõõmsaid pilke, sest meie ju teadupärast sellesuhtes eriti piduripedaale ei vajuta. Pealegi - eestlastele läheb nagunii viin rohkem peale. Tühja sellest shampanjast (Vabandust pool sajandit vana Anu Saagim).
Kuna keskkooli lõpp hakkab aina lähemale tulema ja varsti on vaja teha edasised otsusted, mis paljuski määrab sinu eluolu ja teekonna kogu eluks, siis on minus tekkinud teatav hirm tuleviku ees. Mis siis saab, kui ma valin vale eriala, mis lõppude lõpuks mind üldse ei kõiguta ja tänu millele ma raiskan oma elust aastaid ja kui pikk üldse mu elu on ja kas ma üldse midagi saavutada jõuan? Öeldakse küll, et ei saa kunagi olla üleharitud või liiga hästi riides, aga lets face it - parema meelega teeks seda mida sa armastad, kui õppida eriala millest sa lihtsalt ei taha mitte mingit kasu saada.
Ma tean, et mul on elus asjad, mis mind kindlasti huvitavad ja millega ma oleks rohkem kui meelitatud tegelema aga mis siis saab, kui ma ei ole suuteline oma jalga ukse vahele lükkama. Mis siis, kui kõik sellelaadsed kohad on juba võetud ja ma pean elu lõpuni teenindajatööd tegema või istuma 9-5 kontoris ja tähtsat nägu tegema? See hirmutab mind nii palju.
Praegu enamus meist (ütlesin enamus, niiet pakkige sireenid kokku tagasi) elavad siiani võidurõõmsalt vanemate rahakoti peal ja lasevad tuulde seda, mille saamisvalu on neist kaugelt mööda läinud. Tänased elu põhiprobleemid on lahendatavad ja üheülbaliselt ebaoriginaalsed ("kas ma tahan peole minna, või eii, omg ma ei tea ju?") ja homsete peale mõeldakse homme, aga täna on veel ilmselgelt liiga vara. Seniakaua kuni kõndiva pangaautomaadi kraane pole veel kinni keeratud on elu lust ja lillepidu (okei, kes selle väljendi välja mõtles, sest "lillepidu" pole eriline sõna ju) kuid kui rahauputust enam ei toimu ja sind kogenematut rohelist pea ees tundmatusse vette loobitakse on põhjatus vees raske jalgu alla saada.
See ei ole kirjutatud siia selleks, et ma ootaksin seda juttu, et " sa oled tubli ja tugev (lisa omaltpoolt kiidusõnu) tüdruk, Sa saad kindlasti hakkama" Ei, ma ei taha seda kuulda. See võib juhtuda meie kõigiga, kes me veel koolis käime ja pole veel firmajuhid. Mitte keegi pole veel meist endale korraliku karjääriredelit leidnud, millest üles rühkida. Me kõik istume veel maas asfalti peal, kus edukus on meist tubli mitukümmend korrust kõrgemal.
Ma tahtsin ennast lihtsalt kahe jalaga maapeale tuua.
