Ära viska tänaseid toimetusi homse varna, vaid ülehomse. Saad kaks vaba päeva.

Ma hädaldan ja virisen ja olen koguaeg väsinud. Talv on masendav aeg meile kõigile. Nali seisneb selles, et ma ei tee reaalselt ka mitte midagi. Järgneb maailma kõige laisem blogipostitus.

Suvi ja talv tähendab kahte erinevat mind. Suvel olen ma vaevalt kodus, suurte unevõlgadega ja mu sõbrad näevad mind tihemini kui mu vanemad. Ja sellejuures on mul täiesti savi kas ma lähima nädala jooksul üldse koju jõuan, veelvähem inimlikul kombel magamisest. Sööki haarab parasjagu sealt kuhu käsi suundub ning kogu aja planeerimine käib ürituste ning trippide ümber. Kellaaegu ja päevi ei ole, veelvähem huvitab mind kas on nädalavahetus või kolmapäeval 10 hommikul. Plaanid on olemas? Let's go.

Nii kui kool algab on olukord pehmelt öeldes masendav. Ma tulen koju, ma lendan pikali voodisse ja ma tõusen sealt siis kui peab kooli minema. Siis ka hädaldades. Ma vaevalt teen oma koduseid töid, sest et ma olen harjunud, et neid ei ole (team KSG)  ja kui on kasvõi üks närune harjutus töövihikust või asi mis on täiesti elementaarne, teen ma sureva vaala hääli ja arvatavast teen selle siis ära see tund, kui seda vaja on, kui üldse.



Ma olen koguaeg nii väsinud. Ma magan enamus ajast kui ma hingan ning tunnis tihti taban ennast võpatusega üles ärkamast nii, et kogu laud väriseb ning vaatan kuidas pinginaaber ennast kooma naerab. Kui mu vanemad kuue ajal koju saabuvad, ma juba jälle magan oma ööund ning ärkan ema röökimise peale järmine päev, et edu mulle marsaga kooli minemisel, sest see on tõesti ainuke jõud siin maailmas mis mind voodist üles ajab. Sest ärahellitatud printsess nagu ma olen, vihkan ma hommikuti ühistrantspordiga sõitmist. #nunnugetterjaaniface

Nädalavahetus tähendab minu jaoks seda, et saab erakordselt pikalt voodis vedeleda, ilma kohustusteta ning kui ma kuhugi minema pean, mõtlen ma läbi asja plussid-miinused. Arvatavasti siis kui keegi tuleks mu juurde et näe, sain su lemmikartistile tasuta piletid ja auto ootab ukse ees, oleks ma et "neeeehhh, youtubest näeb ka" ma lihtsalt ei viiitsi püsti tõusta.

Küsimus tekib, et millest ma väsinud olen, kui ma ei teegi ju mitte midagi. Mul tekivad süümepiinad nende inimeste ees, kes alustavad oma päeva tervisevõimlemisega ja siis lähevad kooli, kus nad reaalselt mõtlevad ka kaasa, peale seda lähevad nad kolme trenni, millest üks ujumine, teine ratsutamine ja kolmas maraton ümber hiina müüri ja peale seda jõuavad veel vanaema sünnalt läbi hüpata, kust vabandades lahkutakse sest homme kolm kontrolltööd füüsikas, keemias ja matemaatikas. Õhtu lõpeb jõhkra õppimisläbuga ning kui 2 ajal öösel voodisse vajutakse, öeldakse et ma olen väsinud. And then there's me...

Teie meelerahuks ütlen, et koolist väljakukkumas ma ei ole ja ülikooli kohapealt on väljavaated olemas. Ma isegi käisin reedel liitrite kaupa verd andmas, et teada saada kas mu vitamiinide ja rauatasemetega ja asjadega on kõik okei või siis tsiteerides oma kallist parimat sõbrannat: tuleb välja, et sul on tegelikult karugeenid ja sa oled karu  ja sa peaksid iga aasta pool aastat talveunes olema... mis ma arvan, et ongi kogu asja lahendus.