Surnud koera teooria

Ma ei mäleta, kustkohast selline võrdlus tuli. Ei tea isegi seda, kas ma panin ise selle pildi kokku või kuulsin kuskilt või lugesin. Igatahes on see väärt väljend ja käib päris paljude suhete kohta ning mis on mind jälitanud juba kogu mu elu. Karma, is that you?

Mul pole elus suhetega kunagi eriti jopanud, kas ma olen ise liiga loll olnud või olen võimaluse maha maganud. Ma ei tea. See masin, millega kõik keldrites endale perfektset boyfriendi voolivad pole minuni jõudnud või siis on minu aadressil mingi Tsernobõli märge. Igatahes üks suhe in particular oli lõpuks juba igatepidi niii vale, et tuligi mängu surnud koera teooria. Mis see on, te küsite? Las ma kohe räägin.


Suhe kahe inimese vahel peaks olema selline, et ei suudeta ilma üksteiseta elada. Kui midagi juhtub, olgu see siis halb või hea, haaratakse telefon ja just see secret someone on see, kellele helistatakse. Kui suhe on lõpukorral ja käinud läbi igasugused faasid- kakeldakse verbaalselt mõttetute asjade peale ja ollakse rohkem väljas sõpradega, kui oma "armastatud" kaasa juures, siis on selgemast selgem, et see koer on surnud.. Aga nagu iga teleturu reklaam, ütleb järsku üks suhte osapool, et "hold on, see pole veel kõik" ja hakkab lootusetult seda surnud koera elustama. Asi on ametlikult läbi, aga üks osapool hoiab ikka seda vaest koera kapis kinni, lootusega, et kord ärkab ta ellu. Ehk ei liigu oma eluga edasi, lootes, et teine pool tuleb saba jalgevahel tema juurde tagasi.


Kord iga paari nädala tagant võtab see Päästja Osapool selle surnud koera sealt kapist, kes on samas asendis nagu ta viimane kord sinna pandi ja viib ta jalutama. Koer ei taha liikuda, vaid lohiseb lihtsalt ketiotsas kaasa, kogudes oma karvade sisse igast sodi- mulda kive. Pärissuhtega on sama. Iga paari nädala tagant helistades ja kokku saades liigub ikka kõik üle kivide ja kändude, sest ilmselgelt see sära, mis kunagi selles suhtes oli, enam ei tärka. Jututeemasid ei ole ja asi on pehmelt öeldes awkward - lauas valitseb täielik vaikus. Aga ei, Päästa Osapool arvab ikka, et aga on ju mingi lootus. Ma ei kujuta ette, kaua see saaga kesta võiks. Kõrvalt saadakse aru, et surnuaias on ka rohkem elu, kui selles suhtes, aga optimiste on siia maailma ju ka vaja. Vahepeal piisab lihtsalt sellest, et matetakse see koer pauguga ja sügavale maha, et enam lihtsalt ei saada teda üles kaevata. Nii on ehk kõigile parem.

Kui keegi ennast praegu siin ära tundis, siis I have some bad news...