Alustame ringiga: ma olen peale igat linnatrippi veendunud, et no mul ei ole enam sinna asja, sest koju tulen ma alati nii, et midagi märkimisväärset pole kunagi juhtunud ja kõik sõrmed on isegi alles. Kuna asjade kokkulangevuses tähendas see seda, et peale neljapäevast Grindi pole vaja tänu õpetajate streigile kooli minna, oli see väga mõjuv põhjus iseendale, et ja, ma pean sinna siiski täna minema.
Kui teha liitmistehe, et telefon + VKI (Väga Külm Ilm) on võrdusmärgi taga tavaliselt EKTA ( Ekstra Kiiresti Tühjenev Aku. See juhtub muidugi just nendel päevadel kui onu Murphy on oma seadustega väga lennukas olnud ning koju on jäänud muuhulgas ka võtmed. Võib lisada ka vabalt valitud koguses minu tuulepealisust.
Niisiis seisin mina, Mai-Liis, 18 ja peaaegu pool aastat vana tütarlaps, öösel kella kolme paiku oma vanemate teisel korrusel asuva toa akna all ning tegin jäälumepallidega ja liivakastist leitud mänguasjadega täpsusviskeid nende akna pihta, lootes seal mingeid elumärke tekitada, et ma tuppa magama saaks. Ainus mis ma vastu sain olid purunenud mänguasjad. Kuna kui ma tean, et mitte mingit lootust ei ole, siis mingi lootus ju ikkagi on.
Meil on natuke maad edasi vallavalitsus, kus öösel on mingisugune turva, kes midagi valvab ( vajalikkus ja ülesanne täpsustamisel). Viimases lootuses läksin ma sinna, et küsida, kas ma helistada saaks ja rääkisin oma probleemi ära. Tädikene vastas mulle kurjalt, et kui ta mu sisse laseb, murran ma vallavalitsuse kabinettidesse sisse ja samahästi võiks Eesti riik juba Galojanni asemel hakata mind taga otsima (saatejuhiks otsimise maailmameister Krista Lensin). Vihaselt ja ülepingutatult vastasin tädikesele, et kõik see jääb tema hingele, kui üks sinine tüdrukutirts homme hangest leitakse.
Lootus sureb viimasena ja läksin uuesti aga oma vanemate aknaid peksma, mis siiski pädevaid tulemusi ei andnud.
Minuga samas asulas elab mu vanaema ( kui lapsel on 2 vanaema, on üks alati see, kes teisest kallim, halb on seda kirjutada, aga tõsi ta on) kahjuks oli see, see teine variant. Lootuses, et vanaema uks on lahti ( uskuge mind, ta võib enne Kuul vikerkaart mööda liugu alla lasta, kui ta oma ukse kunagi lukku keeraks) tatsasin ma läbikülmunult sinna, kui möödas oli juba umbes tund. Kerge infarktiohuga nägi mu vanaema mind ning ma sain oma emale helistada, kes küll alguses oli unesegane, et miks vanaema öösel, kell 4 külla tahab tulla, kes siiski mulle võtmed viskas ja ma lõpuks koju sooja sain.
Draama draamaks, elu õpetab mööda õiget viisi ja ehk kunagi tuleb see päev kui ma võtmed enda lahutamatuks osaks tunnistan, aga mille kuradi pärast ma peaksin pidulikus riietuses oma valla tähtsaid dokumente varastama minema?
PS! Vaidot nägin tegelt ka Grindil, hihi
No comments:
Post a Comment